Jumalaga Rein!

by

Selliseid asju ei saa, ei tohi, ei või juhtuda-aga paraku juhtub… Eile läks igavikuteele üks meie elupikendajaist-Rein Pekkermann. Nagu välk selgest taevast rabas pühapäeva õhtul meie kogukonda kurb uudis…

Otsisin pilte temast, eriti ei leidnud. Selline ta oligi, pigem tagasihoidlik ja tagaplaanil-oh mis nüüd tema-suhtumisega. Ometi oli ta kogukonna jaoks alati olemas. Kui kellegi abi vaja, pruukis ainult mainida ja juba oli kohal. Tegi möödaminnes korda masinad, parandas veelekked, tõi  masinate varuosad-polnud tema jaoks tundmatud tööd või ületamatut probleemi.

Paraku märkad selliseid asju alles siis, kui inimest enam ei ole. Saatuse tahtel jäi elupikendaja oma elu üürikeseks.

külapäev26.06.2010 078

Ei Rein ega Alar jõudnud vanaisaks saada, kuid ma ei saa jätta siia panemata üht tsitaati-sest küllap tuleb seegi aeg, kuigi nad ise seda ei näe.

“Aga mis siis saab,” küsis ta sosinal, “mis siis saab, kui Vanaisa ära sureb?”
   “Oh sa tobuke,” vaatas Mikamaka talle etteheitvalt otsa, “kas sa siis ei tea, et Vanaisa ei sure iial ära? Võib olla, et ta ükskord ei käi enam väljas oma õunapuudega rääkimas. Ja ta ehk ei räägi ka enam sinuga ja minuga. Aga igal öösel võtab ta oma redeli, korjab allalangenud tähed kokku ja naelutab need taeva külge tagasi. Igavesti, maailma lõpuni.”
Ervin Lázár “Seitsmepäine haldjas”
Suveöödel, kui langevad tähed, saame me mõelda, et nad kahekesi käivad neid tagasi naelutamas. Sest nii ongi.
Jumalaga Rein!
Raplamaa priitahtlike jutt on siin.
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: