Jumalat ei olnud kodus

by

Kirjutab Raivo:

Aju mõtleb, käsi kirjutab, silmad
loevad aga huuled keelduvad välja ütlemast – „Alar oli…“

Nii värske, nii valus, nii karjuvalt
ülekohtune on see sündmus.

Alar oli lahke ja abivalmis mees, andis
endast nii palju ära, et enesel jäi jõudu väheks. Ainult 46
aastat, alles hakkab aeg endale elamiseks, lapsed ju suured… Aga
saatusel olid teised plaanid.

 

Unustame hetkeks valu ja kurbuse, olgem
rõõmsad et Alar on meie keskel elanud. Ja meie oleme saanud Tema
kaasteelised olla. Seda öelda ja mõelda on kindlasti lihtsam kui
teha!

 

Mina tutvusin Alariga kui olime
6-aastased. Kohtumine toimus Vahastu velskripunkti aias. Alarit oli
oinas pöidlast hammustanud, mina enda sealviibimise põhjust ei
mäleta. Sealt saigi alguse 40 aastat kestnud sõprus Seitse aastat
ühist koolipinki, kaheksandas pandi poisid plikadega kokku istuma,
kuna arvati et nii tehakse vähem koerust. Meie nii ei arvanud

Hilisem tehnikumi- kutsekooli aeg viis
Alari Luuale, minu Põltsamaale. Koolid erinevad, kuid ühised
bussisõidud ja koosveedetud nädalavahetused sisustasid meie aega.
Armee- aastatel tuli pikem lahusolek – Alar teenis Tallinnas, mina
Komimaal. Hiljem said meist naabrimehed, 10 ühist tööaastat
Vahastu metskonnas, 13 aastat ühes tuletõrjeautos.

Kokku saigi 40 aastat. Sinna mahtus
palju ühiseid ettevõtmisi, töid, ja  mis seal salata, eks sai nii
mõnigi temp tehtud koos. Ja nii päev päeva järel, aasta aasta
järel, kuni viimase kohtumiseni Tallinnas eelmisel nädalal. Alar
kutsuti ära.

 

Reedel lähme tegema Alarile viimast
puhkepaika.

Tahan tänada neid mehi, kes ennast ise
appi pakkusid. Tähendab ju see austust Alari vastu.

Tahan tänada ka sõpru tuletõrjujaid,
kes helistasid ja kellele läks hinge Alari minek.

 

Laupäeval tuleb teeleminek.

Tuleb palju palju pisaraid ja
hüvastijätt.

Ja siis tuleb pühapäev ja esmaspäev,
oktoober ja november, sügis ja talv… ja see kõik ilma Alarita
meie keskel. Tema teod, öeldud sõnad ja mõtted aga jäävad
alatiseks meiega.

 

Puhka rahus maailma parim naabrimees,
sõber ja võitluskaaslane!

Langetan leinas pea ja olen mõtteis
toeks Alari perele ja lähedastele.

Ja kui saabub aeg, siis saame taas
kokku Toonela  jõel.

 

Jää Jumalaga, Sõber!

 

Vahastus, 8. septembril 2011

 

Raivo

 

Advertisements

Üks vastus to “Jumalat ei olnud kodus”

  1. Kaire Porr-Liukkonen Says:

    Alar elab edasi me mõtetes, oma lastes ja tema tehtud tegudes. Kunagi ei unune ta naer, alati nii sõbralik meel ja heatahtlikkus. Ka mina olen üks nendest õnnelikest inimestest, kes Allat naabriks ja pika-aegseks tuttavaks kutsuda võis. Rahu viimsele teele Allale ja jõudu tema lähedastele!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: