Mõni hetk

by

on elus väga väga valus. On teisipäev, 6.september, taevas on hall, kisub vihmale, telefon heliseb ja hinge poeb kurbus, sest Alarit ei ole enam. Nii lihtsalt on ja sellega peab Vahastu küla nüüd leppima. Jäävad vaid mälestused, meenutused, pildid Alarist. Jah, meil kõigil on, mida meenutada, meeles pidada: nii igapäevatoimetustest, metskonna päevilt, päästekomando ettevõtmistest, jahimeeste tegemistest….Peas vasardab küsimus: miks nii vara, miks nii vara. Vastust ei tea, ju siis pidi. Ja kuigi siin olemise aeg jäi lühikeseks, on Sinu jälgi, Alar, Vahastu mail palju, nad on suured ja jäävad igaveseks. Tuska teeb vaid see, et palju jäi ütlemata, kõik tundus olevat iseenesest mõistetav, aga tegelikult ei olnud ju. Siit meile õppetund: märka ligemest, tema tegemisi iga päev.
Jah, mõni hetk on elus ikka väga väga valus. Vahastus on see valus hetk just nüüd ja praegu, on laupäeval, kui saadame Alari puhkama meie kalmistule. Me lubame, et ei unusta Sind, Alar. See on paraku kõik, mis veel teha saame…

Erika

 

Advertisements

2 kommentaari to “Mõni hetk”

  1. Ebe Says:

    Kaastunne teile sinna. 😦

  2. Diana Says:

    Sügav kaastunne kogu Vahastu rahvale ja omastele.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: