Mõni hetk

by

on elus väga väga valus. On teisipäev, 6.september, taevas on hall, kisub vihmale, telefon heliseb ja hinge poeb kurbus, sest Alarit ei ole enam. Nii lihtsalt on ja sellega peab Vahastu küla nüüd leppima. Jäävad vaid mälestused, meenutused, pildid Alarist. Jah, meil kõigil on, mida meenutada, meeles pidada: nii igapäevatoimetustest, metskonna päevilt, päästekomando ettevõtmistest, jahimeeste tegemistest….Peas vasardab küsimus: miks nii vara, miks nii vara. Vastust ei tea, ju siis pidi. Ja kuigi siin olemise aeg jäi lühikeseks, on Sinu jälgi, Alar, Vahastu mail palju, nad on suured ja jäävad igaveseks. Tuska teeb vaid see, et palju jäi ütlemata, kõik tundus olevat iseenesest mõistetav, aga tegelikult ei olnud ju. Siit meile õppetund: märka ligemest, tema tegemisi iga päev.
Jah, mõni hetk on elus ikka väga väga valus. Vahastus on see valus hetk just nüüd ja praegu, on laupäeval, kui saadame Alari puhkama meie kalmistule. Me lubame, et ei unusta Sind, Alar. See on paraku kõik, mis veel teha saame…

Erika

 

Advertisements

2 kommentaari to “Mõni hetk”

  1. Ebe Says:

    Kaastunne teile sinna. 😦

  2. Diana Says:

    Sügav kaastunne kogu Vahastu rahvale ja omastele.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: