Archive for 20. sept. 2011

Mihklipäeva laat Vahastus

september 20, 2011

Moa tahas Sooga jälle kokku suada
Vahastu Maalinna mademe pial, meite oma seltsimaja manu
9 viinakuu omoku,
tule millal soad – moa olen 11.00 aigu sial.
Kui
Sool oo miskit üle…..nagu kukeseena, kanamunasid, küüslauku,
marjahoidist, kuremarja või plooma, või teisu ubinaid, või seena –
marju, tuhleid. Või oo Sool ilus jäär ehk oinas, ehk kits ehk kass, ehk
kukk, ehk jänes – üle. Võib olla Sool oo liiga palju midagist teist,
näituseks : triibuga põrandariidid, või isi tetud penke või korve.
Tule mooga kaupa ajama….kaup, kauba vasta.
Ja
kui Sool kohe mitte midagist ei ole, sis Sool mingi salm ehk lugu, ehk
laul, ehk tants, ehk pillilugu ikka oo, sis soad selle vasta kah
midagist vahetada.
Ja kui Sool kohe mittte midagist ei ole, sis võib olla soad oma lepalehte (raha) vasta kah midagist vahetada.
Igal oinal oma Mihklipäe, päevakohane söömaig lõuna paiku
Maitseme meite oma kodu juusta, veina ja kislat.
Püünel küla rahvapilli mängijad ja komejant, lõõritavad naesed ja kepsutavad Tantsusarvikud!
Kis tahas lambavillast lotut tetä, võtku pann manu või kandik.
Lõpetuseks käime Linnuse pial koa ää.
Põllumajanduse Represseerimise ja Inkvisitsiooni Ameti nuhid jäägu Paide. Mool oo teitega sadade aastate tagune võlg aada.

Vahastu väega kõbbad kibbid

Advertisements

Jumalat ei olnud kodus

september 8, 2011

Kirjutab Raivo:

Aju mõtleb, käsi kirjutab, silmad
loevad aga huuled keelduvad välja ütlemast – „Alar oli…“

Nii värske, nii valus, nii karjuvalt
ülekohtune on see sündmus.

Alar oli lahke ja abivalmis mees, andis
endast nii palju ära, et enesel jäi jõudu väheks. Ainult 46
aastat, alles hakkab aeg endale elamiseks, lapsed ju suured… Aga
saatusel olid teised plaanid.

 

Unustame hetkeks valu ja kurbuse, olgem
rõõmsad et Alar on meie keskel elanud. Ja meie oleme saanud Tema
kaasteelised olla. Seda öelda ja mõelda on kindlasti lihtsam kui
teha!

 

Mina tutvusin Alariga kui olime
6-aastased. Kohtumine toimus Vahastu velskripunkti aias. Alarit oli
oinas pöidlast hammustanud, mina enda sealviibimise põhjust ei
mäleta. Sealt saigi alguse 40 aastat kestnud sõprus Seitse aastat
ühist koolipinki, kaheksandas pandi poisid plikadega kokku istuma,
kuna arvati et nii tehakse vähem koerust. Meie nii ei arvanud

Hilisem tehnikumi- kutsekooli aeg viis
Alari Luuale, minu Põltsamaale. Koolid erinevad, kuid ühised
bussisõidud ja koosveedetud nädalavahetused sisustasid meie aega.
Armee- aastatel tuli pikem lahusolek – Alar teenis Tallinnas, mina
Komimaal. Hiljem said meist naabrimehed, 10 ühist tööaastat
Vahastu metskonnas, 13 aastat ühes tuletõrjeautos.

Kokku saigi 40 aastat. Sinna mahtus
palju ühiseid ettevõtmisi, töid, ja  mis seal salata, eks sai nii
mõnigi temp tehtud koos. Ja nii päev päeva järel, aasta aasta
järel, kuni viimase kohtumiseni Tallinnas eelmisel nädalal. Alar
kutsuti ära.

 

Reedel lähme tegema Alarile viimast
puhkepaika.

Tahan tänada neid mehi, kes ennast ise
appi pakkusid. Tähendab ju see austust Alari vastu.

Tahan tänada ka sõpru tuletõrjujaid,
kes helistasid ja kellele läks hinge Alari minek.

 

Laupäeval tuleb teeleminek.

Tuleb palju palju pisaraid ja
hüvastijätt.

Ja siis tuleb pühapäev ja esmaspäev,
oktoober ja november, sügis ja talv… ja see kõik ilma Alarita
meie keskel. Tema teod, öeldud sõnad ja mõtted aga jäävad
alatiseks meiega.

 

Puhka rahus maailma parim naabrimees,
sõber ja võitluskaaslane!

Langetan leinas pea ja olen mõtteis
toeks Alari perele ja lähedastele.

Ja kui saabub aeg, siis saame taas
kokku Toonela  jõel.

 

Jää Jumalaga, Sõber!

 

Vahastus, 8. septembril 2011

 

Raivo

 

Mõni hetk

september 7, 2011

on elus väga väga valus. On teisipäev, 6.september, taevas on hall, kisub vihmale, telefon heliseb ja hinge poeb kurbus, sest Alarit ei ole enam. Nii lihtsalt on ja sellega peab Vahastu küla nüüd leppima. Jäävad vaid mälestused, meenutused, pildid Alarist. Jah, meil kõigil on, mida meenutada, meeles pidada: nii igapäevatoimetustest, metskonna päevilt, päästekomando ettevõtmistest, jahimeeste tegemistest….Peas vasardab küsimus: miks nii vara, miks nii vara. Vastust ei tea, ju siis pidi. Ja kuigi siin olemise aeg jäi lühikeseks, on Sinu jälgi, Alar, Vahastu mail palju, nad on suured ja jäävad igaveseks. Tuska teeb vaid see, et palju jäi ütlemata, kõik tundus olevat iseenesest mõistetav, aga tegelikult ei olnud ju. Siit meile õppetund: märka ligemest, tema tegemisi iga päev.
Jah, mõni hetk on elus ikka väga väga valus. Vahastus on see valus hetk just nüüd ja praegu, on laupäeval, kui saadame Alari puhkama meie kalmistule. Me lubame, et ei unusta Sind, Alar. See on paraku kõik, mis veel teha saame…

Erika