Enn Klooreni minek ja tulek ….ja minek.

by

Alljärgnev lugu on leitud siit.
kirjutas Margo Vaino , lisatud 30 juuni 2006
Näitleja Enn Klooreni viimane etendus Eesti Draamateatris oli Rein Saluri “Minek” 1989. aastal. Pärast seda oli minek Järvamaa metsa, kus elab siiani.

Pärast draamateatrist lahkumist oli Enn 1990ndatel töötu. Ta elab sugulastelt päritud mõisnike jahimajas keset Järvamaa soiseid metsi Saueaugul. Viimased viis aastat tegeleb Tallinna-Tartu maantee ääres Ardus harrastusteatriga. Ta lavastas vabaõhuetendusena ka Rein Saluri “Tuleku”. Veel käib Klooren pulmaisaks, kirjutab kupleesid, mängib oma kodus valge harmooniumiga koraale, lõhub puid, teeb remonti, suitsetab. Kui maal üle viskab, teeb tiiru Tallinnas.
Enn on mänginud paljudes filmides ja telelavastustes. Palju telelavastusi tegi ta lavastaja Gunnar Kilgasega, kes oli Ennu sõnul täpne ja tark inimene.
Enn Klooren sündis punavõimu tulemise päeval, 21. juunil 1940. Koolis käis ta Türil, nagu temast kaks aastat vanem vend Matigi, kes oli samuti näitleja, kuid nüüd on juba kaks aastat surnud. Noorena polnud Ennul erilist soovi kellekski saada. Kui, siis klaverikunstnikuks.
Ennu ema oli lasteaia juhataja Türil. Ükskord viskas Enn koos venna Matiga Stalinil pildi peal silmad peast välja. Ta mäletab ema nägu siiani. “Kui tulin Vene kroonust, siis Enn Anupõld kirjutas Noorte Häälde artikli “Vabariigiga ühevanune”. No mis vabariik see oli?” küsib Enn.
Saueaugul elasid pärast sõda metsades metsavennad. Enn teab siiani, kus asuvad metsavendade punkrid ja kus on nende hauad.
Enn Klooren lõpetas Lavakunstikooli III lennu, mille lõpetajaid vaid 15. Teatrite peale laiali paisatuna oli neid aga palju enam, kui ühte tublisse teatrisse mahuks: Helle-Reet Helenurm, Mari Lill, Katrin Karisma, Jaan Tooming, Kalju Komissarov, Raivo Trass, Ago Saller, Peeter Jakobi ja mitmed teised.
“Mis kell on,” hurjutab Enn, kui kohtun temaga Tallinnas Kaarli kiriku juures. Olen viis minutit hilinenud. Ennul on omapärane huumorimeel.
Kas sa enam üldse ei näitle?
Juba viiendat aastat on mul Ardu näitemängu selts. Õpetajad ja kohalikud inimesed.
Vahepeal olid töötu?
Õppisin saekaatri juhiks. Ei saanudki ametit selgeks.
Milline on su argipäev?
Erinevad päevad on. Puid vaja teha. Üleval on kamber, all kolm tuba, köök jakuur. Põllumees ma pole, kartulid mind ei huvita. Ümbrus rahustab, lugeda saan maal palju. Olen Ardu ja Kaiu raamatukogu liige. Raamatud on aga kallid. Teatrirolle tuupides polnud mul aega lugeda. Meeldivad dokumentaalsed teosed, eriti ajalugu. Kui palju keegi peksa saab, varastab, kes kellega magab, need lood mulle ei meeldi.
Sul on kodus harmoonium.
Klaver oli ka, selle müüsime maha, sest poiss tahtis Itaaliase reisile minna. Harmooniumiga mängisin Bachi prelüüde ja fuugasid, nüüd sõrm enam nii palju ei paindu. Avan akna, mängin keskaegseid koraale. Rahulik, linnud laulavad. Ilus, püha harrastus.
Kas sa telesaadetega oled kursis?
Teles ja teatris kasutatakse kehva eesti keelt ja see torkab kõrva. Rõhud on valed. Reporterid võiksid küsitletavaid mitte segada. Mõni külaline võiks näiteks Urmas Oti saates püsti tõusta ja saate katkestada: “Vabandage, ma ei saa rääkida, te segate mind!”
Mida sa vaatad?
“Seitsmesed uudised”, “Aktuaalne kaamera”, “Pealtnägija” ja spordivõistlused on mu päevakavas sees. Püüan eluga kursis olla. Selle pronksist “härrasmehega” oleme nüüd küll lõhkise küna ees. Vene kultuur ise on ju ääretult rikas: teater, kirjandus, kino. Me ei tea sellest midagi. Praegune on mõttetu, tagapõhjata punnseis. Selge, et meid okupeeriti. Kuidas seda aga teha selgeks meie noortele?
Mida sa ei vaata telerist?
Ma ei saa “Krimist” ega “Raportist” aru. Ei istu, miks peaks teiste inimeste õnnetusi jälgima. Ma ei vaata tühikargamist ja Eurovisiooni vastu ei tunne mingit huvi. Paadam on ju tore inimene, kuid ta “ujub” seal sees ja kas tahabki enam.
Milline oli sinu esimene teleelamus?
Türi raamatukogus oli telekas KVN 49. Esimene asi, mida sealt nägin, oli Tshaikovski “Padaemand”.
Kuidas elasid üle võimumuutuse?
Olen sellele nüüd mõelnud. Kord taheti vene ajal parteisse. Ma ei uskunud, et Eesti vabaks saab. Seda suurem oli mu õnn.
Raskeim roll teatris?
Kaks viimast lavastust. Kruusvalli “Vaikuse vallamaja”, kus ma mängisin metsavend Prilli, ja Saluri “Minek”. Viimases olin vene ohvitser. Siis oli ka minul minek. Hiljem kirjutas Saluri “Tuleku”, kus samad mehed naasevad Siberist. Sain teksti ja tegin vabaõhulavastuse oma näitemänguseltsiga ära. Sügav kummardus Saluri ees. Täpne tekst, monoloogid, kõik paigas. Aga kui tahad telekast poliitilist teatrit vaadata, vahi “Foorumit”. Ma pole kuulnud, et mõni poliitik tunnistaks, et ta ei oska või ei tea. Muidu võtaks ta ees mütsi maha.
Kas on ka tükke, mida sa pole tahtnud teha, mis on nõmedad?
See oli päris alguses, kui Mai Mering lavastas Kitzbergi “Kosjasõidu”. Seal olid ajakirjanikud Lõoke, Ööbik ja Kägu. Olin Kägu. See oli vabaõhuetendus. Tahtsin kohe lavalt lahkuda.
Enesekriitika on olemas?
Olen enesekriitiline. Olen elus palju lollusi teinud ja tunnistan seda.
Usud saatusesse?
Usun Jumalasse. Gorki “Põhjas”, see oli meie lennu lõpulavastus, küsib Vasja Lukaa käest, kas Jumal on olemas. Too vastab, et kui usud, on, kui ei usu, pole. Mu elus oli situatsioon, kus Jumal mind päästis. Ujusin poisina Pärnu jõe ääres ühelt kivilt teisele. Proovisin vahepeal, kas vesi on üle pea. Kolksti põhja! Panin käed risti, palvetasin ja hüppasin üles. Nädal aega ei käinud pärast vee ääres.
Kas huumorisoonelt oled musta huumori sõber?
Jah, nalja ma mõistan. Vahel käin pulmades ja sünnipäevadel. Meeldib kupleesid teha. Mõni ei saa naljast aru. See on jube. Ühel naisel oli neli last, panin kupleesse riimi pärast, et ootab viiendat. Tema torulukksepast mees ei saanud asjale pihta ja lasi külas jutu lahti, et Klooren mõnitab teda. Palusin naise käest vabandust. Ta vastas: “Mu mehel puudub huumorisoon.”
Meeldejäävamad filmirollid?
Esimene film, mille ma kursusekaaslase Kalju Komissaroviga tegin, oli “Metskapten”. [1971, Scneideri roll]
Viimaseid filme oli “Tallinn pimeduses”(1993), mida tegi noor soomlane Ilkka Järvi. Aga “Agent sinikaelas” (2002) mängisin endist KGB ohvitseri, kes pärast oli autolukksepp. See lõigati välja, sest ei läinud filmiga kokku. Eks neid väiksemaid sutse on palju olnud.
Õppisid Türil. Mis ainetes tugev olid?
Humanitaarainetes. Reaalained mind ei huvitanud. Vene keele sain alles sõjaväes selgeks. Pioneeriorganisatsioonist visati mind välja. Kaklesime venelastega. Kui vene kool Türile tuli, siis tekkisid vastuolud ja kaklused. Türi vanast paberivabrikust saime oma poistekambaga tina ja nii me ragulkadega lasimegi. Vastasmajja tuli üks vene polkovnik naise ja kolme lapsega, kaks poissi ja tüdruk. Kutsusime neid poisse ahvideks.
——-
Klooren tunneb oma kodu lähedal iga puud ja põõsast. Saueaugu on pisike koht, vaid neli-viis maja. Sügisel ja kevadel on tee nii porine, et raske on autoga läbi sõita. Hiljuti ostis Enn 660 krooni maksva rootsi kirve. Mõne aja pärast demonstreerib ta, kuidas tõhusa riistaga puid lõhutakse. Siis mängib meile Bachi fuugat. Pahane on ta aga hiljuti ostetud 4000kroonise rootsi murutrimmeri peale, mis kohe ära lagunes ja mille tagavarajuppi elukaaslane koos pojaga Kaiusse hankima läks.
Hiljuti helistati Kloorenile, et hakatakse Jan Uuspõllust filmi tegema. Et tulgu ka kui vana estraadinäitleja. “Ei noh, tore on, kui saab vahepeal väljas käia,”ütleb Klooren
Hiljuti tegi Enn Juhan Liivi programmi, millega käis koolides ja kultuurimajades esinemas. Luges luulet ja rääkis Liivi elust. Talle kingiti raamat Juhan Liivi kirjadest Liisa Goldingule. Hiljuti sai ta lugeda Tuglase ja Underi kirjavahetust. Talle on huvitav neid kahte raamatuks vormitud teost võrrelda. “Seal pole sarnasust, sest Tuglas ja Under olid haritud, Liiv aga lihtne,” lisab Enn Klooren ja jätkab: ”Aga kui tahad korralikku pidu teha, kutsutakse Anu Saagim ka. Mina olin ka Eve Kiviga koos Valentin Kuigi filmis “Lurich”. Teda oli massistseeni tarvis, ta oli siis alles kinomaastikule tulnud. Istusime Kadrioru kohvikus. Ilus naine oli, võrgutas vene rezhissööre. Sai mööda maailma käia.”
See oli lühike lugu Enn Kloorenist, kelle minek linnast lõppes tulemisega maale. Nii teatraalses kui elulises tähenduses.
Enn on igasuguseid tükke teinud. Noorpõlves seksis ta Türi suusahüppetornis, nii et too nagises. Puidust torn oli, käsipuid polnud. “Ilus, kuuseladvad paistsid,” meenutab Enn.
Ennu elukaaslase Maarika poja auto seisab Saueaugu õuel. Bändi nimi oli Syltan ja solistiks Arnold Oksmaa. Bändile tegi kava endine tuntud näitleja Enn Klooren.
Kuplee sünnib Ennul nii, et sünnipäevadel räägitakse inimestest. Enn paneb kirja ja seab kokku. Esimene kuplee oli tal valitsusest: Savisaare Eedi, hoia püsti pea! Eesti rahval varsti jällegi on hea.

Üks hea intervjuu temaga on siin.

 Sündinud 21. juunil 1940 Tallinnas.

1947 – 1959 Türi 1. keskkool (praegu Türi gümnaasium).

1960–1961 Tallinna pedagoogiline instituut, algõpetus ja laulmine.

1964 – 1968 Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikool.

1968 – 1989 Eesti Draamateater, näitleja.

Osatäitmisi näidendites:

Jakob (Aigar Vahemetsa «Maailmareis»), Metsavend Prill (Jaan Kruusvalli «Vaikuse vallamaja»),

Vene ohvitser (Rein Saluri «Minek»).

Osatäitmisi filmides: Schneider (Kalju Komissaarovi «Metskapten» 1971), Mihhail (Ilkka Järvi–Laturi «Tallinn pimeduses»1993), Külamees (Andres Maimik, Rain Tolk «Jan Uuspõld läheb Tartusse» 2007).

Tegelik osatäitmiste rida on muidugi tunduvalt pikem.
Siia lõppu viimseks filmiks jääb “Kormoronid ehk Nahkpükse ei pesta” Enn Klooren suri 26. märtsil 2011 70 aasta vanuses.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: