Ajaloo ülevaade, mis külapäevadel ette kanti.

by

 

VAHASTU AJALUGU

Esmakordselt on praegust Vahastu küla mainitud 1564. a. (Rasiko). Algse Vahastu küla (1534, Waesz) asemele rajati mõis (Wahhast) ja küla hävis mõisastamisel.

On ka üks pärimuslugu, mis kõneleb Vahastu tekkimisest. Esimesteks Vahastu asukateks olevat siin ühe Vene vürsti sõjaväest põgenenud sõjamehed, kes peale pikema-ajalist metsas ekslemist siit leidnud sobiva elukoha. Need olnudki Vahastu esimesed elanikud. Seda pärimust püütakse tõestada sellega, et Vahastus oli mitu venepärast perekonnanime ja palju vene -ehk õigeusulisi.

Kuigi tegemist võis olla sisserändajatega, siiski ei saa neid päris esimesteks asukateks pidada. Esiteks pidi toimuma võrdlemisi hiljuti, siis kui Venemaal olid juba inimestel perekonnanimed ja kreeka- katoliku usk oli juba üldiselt levinud. Teiseks tõendiks, et Vahastu pidi olema asutatud meie ajaarvamise algul, on Vahastu maalinnus. Ei ole mõeldav, et linnuse ehitamisega tulid toime üksikud sisserännanud isikud, vaid siin pidi olema tihedasti asustatud paik. Seega peab paika lugu, et me küla on olemas olnud aegade algusest, kuid suri katku tõttu välja 13. sajandil ja eelpool räägitud lugu Vahastu taasasustamine.

Praegune Vahastu küla on nime saanud Kuimetsa-Türi tee serval lebava Vahastu Suurkivi (ümbermõõt 26,5 m, kõrgus 2,5 m) järgi.

Vahastu nime tekkimise kohta on ka üks legend. Vanasti kuulusid Vahastu ja Kuimetsa maad kloostrile. Vahastus peetud palju mesilasi ja siit saanud klooster vaha küünalde valmistamiseks. Sõnast vaha olevatki tekkinud Vahastu nimi.

Vahastu on väga huvitav paik oma vaatamisväärsuste poolest.

Küla lähedale jääb Aela-Viirika sookaitseala (üldpind 2602 ha). Vahastu ja Piiumetsa vahele, Rapla ja Järva maakonna piirile jääb Piiumetsa sookaitseala (582 ha).

Vaatamisväärne on ka Vahastu linnamägi ehk Linnasemägi, mis oli väikese Alempoisi muinasmaakonna põhjapoolseim kindlustus. Legendid räägivad, et see olnud rahva kogunemise koht. Mitte keegi ei olevat tohtinud seal puid raiuda, muidu lööb kirvega jalga

Rahvasuus Linnasemäe all tuntud muinaslinn on kolmnurkse kujuga, lõuna suunas aeglaselt laskuv ja kitsenev; ka kirdepoolne nõlv on laugjas. Põhja- ja osalt lääneküljelt järsem, kuni 9 m kõrgune; võimalik, et siin on nõlva kunstlikult järsemaks tehtud. Pikkus põhja-lõuna suunas umbes 50 m, suurim laius põhjaküljel kuni 30 m, pindala 1200 ruutmeetrit. Kruusavõtmisega osalt lõhutud.


Küla uhkuseks on kirik, mis ehitati 1883. a. Türi abikirikuna.

1853. aastal ostis Piirsalu mõisahärra von zur Mühlen Vahastusse mõisa ja hakkas hoolt kandma rahva hingeelu eest. Sel ajal oli Vahastus kiriku asemel kabeli nime kandev maja, mis oli armetus seisus: põrandaks liiv ja akna all laud.

Piirsalu mõisahärra rajas koolimaja ning tema kulul koomeistriks õppinud Karl Kirschbaum pidas esimese oma jutluse vahastu kabelis 1858. aastal.

Kiriku ehitamisloo on detailselt kirja pannud Karl Kirschbaum. Oma eluloos kirjutab ta selle algusest, kuidas ta 1864. aastal pani kabelisse üles korjanduse karbi uue kiriku ehituse raha korjamiseks ja teatas, et võtab vastu ka ehitusmaterjali.

Kiriku nurgakivi pühitsesid sisse 28. septembril 1879. aastal Koeru õpetaja, Järva praost Heinrich Hoffmann ja Türi õpetaja Andreas Kurrikoff. Paar aastat pärast vundamendi pühitsemist korjati ehitusmaterjali. Materjali kiriku juurde oli igaüks piiritult vedanud, kuigi käsku polnud kellelegi antud. Vaid pühapäeviti oli koolmeister kabelis abi palunud. Kõige rohkem materjali kiriku juurde (paekive )oli veetud Lõõla külast.

1881. aasatal alustati müüritööga ja sügiseks sai kirik katuse alla. Aastaarvu 1881 koos oma nimetähtedega laskis ehitusmeister A. Lukk peasissekäigu kohale torniseina jäädvustada. .

Vahastu kiriku pühitsesid 29. mail 1883 superintendent Woldemar Scultz, Järvamaa praost Heinrich Ferdinand Hoffmann ja Türi õpetaja Andreas Kurrikoff.

Kiriku iseloomustamiseks võib öelda, et see on huvitav segu neogooti ja klassitsistlikust arhitektuurist. Jääb mulje nagu ehitusmeister oleks tahtnud taaselustada keskaegsest ehituskunsti.

Kuna Vahastu küla oli esimesel iseseisvusajal oma valla keskus, siis toimus siin hoogne elu. Ta oli tihedates sidemetes teiste valdade küladega ning naabervaldade külaelanikud käisid kirikus, poodides, lapsed õppisid Vahastu koolis ning surnud maeti Vahastu kalmistule.

Kuid aegul on kiriku olnud häid ja halvemaid.

1940. aasta edenedes muutusid olud ka Vahastu mail keerulisteks. Nõukogude okupatsiooni jõudmisega Vahastusse, lasi keegi parteitegelane koostöös okupatsoonivägedega õhku Vabadussõjas langenutele püstitatud monumendi.

Peale sõda lõi Vahastu kogudus Türi kogudusest lahti ja moodustas iseseisva koguduse oma pastoriga.

24. mail 2008. aastal tähistas Vahastu kirik oma 125. aastapäeva.

EELK Vahastu koguduse juhatuse esimehe Andres Murumäe eestvedamisel sai kirik möödunud aastal uue plekk- katuse. Selle teo eest pälvis Andres Murumägi Kaiu valla aasta tegija tiitli.

Väga suur osa kiriku säilimisel ja korras püsimisel on meie küla mehel Eduard Küntsleril. Sel aastal tunnustati teda pikaaegse ja entusiastliku töö eest küla ajaloo hoidmisel. Sel aastal esitati Eduar Küntsler Kaiu valla Elutöö preemia nominandiks ja elutöö preemia ta ka sai. Külarahvas kirjutab Eduardi kohta nii: Kohalike elanike sõnul oli just Tema see, kes päästis kiriku kui seda taheti muuta viljahoidlaks. Ka kõik kiriku heakorra ja kogudusemaja remondi organiseeris Eduard. Ta on mees, kes oskab rääkida iga Vahastu suurema ja väiksema talu kohta, teab põhjalikult Vahastu ajalugu. Kiriku ajalugu teab ta iga pisemagi detailini. Eduardi iseloomustamiseks sobivad kõik järgnevad omadussõnad: aus, järjekindel, abivalmis, sõbralik, heasüdamlik, hea organiseerija, töökas ning tark- ta valdab saksa keelt ning on arhiivides uurinud Vahastu linnamäe ajalugu. Kogu eelnev jutt on vaid väike osa Tema panusest Vahastu kiriku ja küla heaks. Eduard on mees, kes on kogu oma elu sidunud Vahastuga, andnud selle eksisteerimisse oma panuse, samas mitte kordagi otsinud avalikku tunnustust ja kiitust. Ta tegi seda oma südamega ja järjekindlalt, teades, et võitleb õige asja eest. Vanasõna ütleb ju küll, et töö kiidab tegijat, ent inimene vajab vahel ka teiste inimeste tunnustust. Ja omavalitsuse poolt antav Elutöö preemia on selle tänu suurim ja uhkeim väljendusviis.

Kiriku juurde kuulub ka kalmistu, mis on ümbritsetud maakivilaotisega. Kirikuaiast eraldab kalmistut lõunaküljelt kuni jalgteeni hekk, ülejäänu osas piiret ei ole. Kalmistul leidub hulganiselt sepis-ja valuriste, uhket ja huvitavat valu, mõned sepisaiad, mõned graniitristid..

1931. aaatal püstitati kirikuaeda vabadussõja monument, mis taasavati 10. Septembril 1989.aastal.

Mitte alati ei ole maetud surnuid kiriku kõrval olevale kalmistule, vaid varasematel aegadel olid matmiseks teised paigad.

Vahastus, Päitemaa talu juures, Härjamaa talu metsas “Kalmude pealne”, kuhu on maetud inimesi katku ajal, teise jutu järele aga valla surnuid, keda ei saadud kauge maa ja halbade teede tõttu viia Türile. Poola valitsuse ajal olud praeguse Mihkli talu maal, Vahastus, Hiie matmispaik.

Omapärane lugu on Vahastu mõisaga, mis oli Põja- Eesti üks väiksemaid ja arvatavasti ka kehvemaid. Viimast tõendab seegi, et mõisniku eluhoone, nn härrastemaja ehk häärber oli lihtne puitehitis. Hoone oli ühekorruseline, ilma erilise ehituseta, ainult hoone keskosas oli mingisugune katusekamber, kust pääses sissekäigu ukse kohal asuval väiksele rõdule.

1790. aastal ehitas parun Gumprecht sinna vabrikuhooned ja sulatusahju, kuid sellega on üks kurioosne lugu. Oodatud terasekoormaid näha ei olnud, kuid parun rikastus silmnähtavalt. Saladus lahenes, kui paruni abiline jäi vahele valeraha levitamisega ning leiti trükipress ja- plaadid valeraha trükkimiseks.

Vahastus on olnud tähtsal kohal haridus.

Esmakordselt alustas Vahastu kool tegevust 27. novembril 1858. aastal vallakoolina. Varem loetas lapsi Vahastu mõisa tisler Eisenberg kord kahes nädalas. Kirikuõpetaja “katsus lapsi” kord aastas. 1858.a. laskis Vahastu mõisa omanik Ferdinand von zur Mühlen koolimaja ehitada. Kooli kohaks anti Vanasauna maa, ehitusmaterjal saadi mõisa metsast. Ettenägelikult oli mõisnik kolme aasta eest saatnud Kuuda Seminari Sooniste kupja poja Karl Kirschbaumi. 1858 lõpetas noormees seminari ja tuli Vahastusse õpetajaks. Peale laste õpetamise kuulus kooliõpetaja kohustuste hulka laupäevaõhtuti koolimajas palvetundi pidada, pühapäeval kabelis jutlust lugeda, lapsi ristida, surnuid matta ja isegi rõugeid panna. Kooli peeti neli päeva nädalas.
1889.a. ehitati uus koolimaja. Sel olid puust seinad ja õlgkatus, sees ahi, pliit ja soemüür. Uues koolimajas oli üks klassiruum ning kolm tuba, köök ja sahver kooliõpetaja korteriks. Vallakoolist pisut hiljem hakkas tööle Vahastu Vene Õigeusu abikool. Selles koolis pidi rääkima vene keeles, õpetajateks olid vene õigeusu köstrid. 1887.a. ehitas Pütimäe talu peremees koolile maja. Kroonu maksis talle selle eest üüri. 1917.a ühendati mõlemad koolid. Kool muudeti 4-aastaseks. Koolil oli kasutada kaks maja. 1921/22 õppeaastast alustas kool tööd 6-klassilise algkoolina. 1939.a. liideti Kaiu, Kuimetsa ja Vahastu vallad. Vahastusse otsustati ehitada uus koolimaja. 1940.a. varuti ja veeti kohale saematerjalid. 1941.a. alustati ehitusega. Alanud sõjas sai tuleroaks nii uue koolihoone materjal kui vana koolimaja koos kõrvalhoonetega. 1940.a. sai kool nimeks Vahastu Mittetäielik Keskkool. Pärast tulekahju tuli ära mahtuda alles jäänud majja. Alates 1947/48 õppeaastast töötas kool 7-klassilisena. 1.septembrist 1961 reorganiseeriti kool 4-klassiliseks algkooliks, 1973.a. suvel kool suleti õpilaste vähese arvu tõttu ( koolis oli 8 õpilast).
Vahastu kooli taasavamise initsiaatoriks sai metsaülem
Hille Steinpilm, kelle korraldusel kahe metskonnatööliste elamu asemel sai ehitatud koolimaja, mille 1994.a. augustis avas EV president Lennart Meri. Kool suleti õpilaste vähesuse tõttu 2003. aastal.

Meenutamist väärt on ka Vahastu Metskond, mis moodustati ENSV Ministrite Nõukogu määrust 29. September 1947. aastast aluseks võttes ENSV metsamajanduse ministri käskirja 7. Jaanuaril 1948. aastal Harjumaa metsatööstusekeskuse metsade baasil, millele lisati Triigi metskonna lääneosa. Metskond asus Kuimetsa ja Kõue vallas ning kuulus Kohila metsamajandi koosseisu. Metskonna kontor asus asus Vahastu külas. Metskonna üldpindala oli 1949. aastal metsakorralduse andmeil 8560 ha, sellest metsamaad 3442 ha. Metskonnas oli üks jaoskond ja Aela, Saarnakõrve, Selgemäe, Pallipere ja Roondi vahtkond

Hiljem, aastatel 1963 ja 1964 liideti Vahastu metskonna Saarnakõrve vahtkond Järvamaa metsamajandi Nõmme metskonnaga ja Vahastu metskond sai Käru metskonnalt Rumbi ja Tammiste vahtkonna ning aasta hiljem Tihnulaane vahtkonna. Vahastu metskond suleti üldise reorganiseerimise käigus 30. juunil 2008.a.

Vahastu kultuurielu hoiab üleval raamatukogu, mis avati 1919. aastal.

Vahastu raamatukogu mõtte algatajaks oli Vahastu naisselts, kuhu kuulus 7 liiget. Oma liikmemaksudest (50 kop), saadud rahaga osteti 1919. aasatal esimesed 10 raamatut, mis leidsid ulualust Vahastu kooliõpetaja Linda Allmanni juures kodus ja kust neid laenutati siis nn. lugemisringi liikmetele. Hiljem ühines naisselts haridusseltsiga „KOIT“, millel oli samuti raamatukogu. „Ühinenud raamatukogu“ asukohaks sai kapp Vahastu klassitoa nurgas, kus alates 1921. Aastast laenutas raamatuid koolijuhataja abikaasa pr. Ida Mironov.

Haridusselts korraldas pidusid ja üritusi, mille sissetulekust täiendati pidevalt raamatukogu fondi. Pidude, näitusmüükide ja korjanduste teel koguti nii palju raha, mis võimaldas 1923. aastal seltsile maja osta. Seltsimajas sai ruumi omale ka raamatukogu ning 1927.aasta sügisel andis Ida Mironov umbes 300 eksemplari suurusega raamatukogu üle Vahastu kooliõpetaja Mari Meile

1941. aastal võeti Vahastu haridusseltsi „Koit“ raamatukogu Vahastu raamatukogu nime all avalike raamatukogude võrku ning ta oli Kuimetsa valla Täitevkomitee eelarvel. Teise maailmasõja ajal oli raamatukogu töös paus ja uuesti alustati tööd 1. detsembril 1944. aastal. Oktoobrist 1945 kuni 1946. aasta juulini oli raamatukogu juhatajaks kooliõpetaja Aino Puusepp, edasi jälle Mari Mei.

Alates 1. Juunist 1948. määras Harjumaa Täitevkomitee Kultuurihariduse osakonna juhataja Vahastu raamatukogu juhatajaks Helmi Allmannile, kes töötas Vahastu raamatukogu juhatajana 20 aastat.

1949. aastal asutas raamatukogu kolhoos „ Põllikusse „, mis kuulus Vahastu külanõukogu piirkonda ja asus Vahastu raamatukogust 10 km kaugusel, 2 rändraamatukogu, üks asukogaha Põlliku koorejaam, teise asukoht oli Nooretoa majapidamises.

70 – ndate aastate algus tõi Vahastusse muudatusi, ka raamatukokku. Kõigepealt ühendati Vahastu kolhoos Kuimetsa kolhoosiga. Raamatukogu ruumis tehti kolhoosi toel sanitaarremont. 1972. Aastal likvideeriti Kaiu külanõukogu ja raamatukogu läks Juuru külanõukogu alluvusse, vahastu muutus päris ääremaaks. Raamatukogu paigutati I gruppi, mis tähendas kõige väiksemat valikut uute raamatute lisandumisel. Järgmisel aastal lõpetas töö vahastu algkool ning raamatukogu kolis tühjaks jäänud koolimajja.

1998. aastal kolis raamatukogu taas uutesse ruumidesse, mis asuvad küla keskuses Ehala majas.

Kindlasti ei tohiks mainimata jätta Vahastu pritsumaja. Vahastu vabatahtlik tuletõrje ühing asutati 23. detsembril 1930. a. Ühingu põhikiri aga registreeriti juba 28. aprill 1930. a. Ühingu juhatuse asukoht ja tegevuspiirkond Vahastu vald Järvamaal. Eesti tuletõrje liidu liikmeks võeti ühing 1934. aastal.

Ühingu tegevuse kohta materjale pole säilinud. Kui aga jälgida “Tuletõrje leksikonis” toodud andmeid kõikide vabariigis tegutsenud vabatahtlike tuletõrje ühingute kohta, siis võib arvata, et Vahastus erilist tegevust ei olnud.

Andmed leksikonis on seisuga 01. jaan. 1940. a. ja siis oli ühingul vaid 1 käsiprits, 6 hüdropulti, 60 m survevoolikuid ja 9 m. imevvoolikuid. Tegevliikmeid oli ühingul aga ainult 4 meest ja 2 naist. Samal ajal noorliikmeid oli 18. Kui 8 aasta jooksul ei olnud liikmete arv kasvanud rohkemaks kui vast asutajad liikmed, kinnitab see oletust, et tegevust peaaegu ei olnud. Ühingule anti 1931. a. pritsi ostmiseks 150 kr. riiklikku toetust. Ka tänasel päeval on Vahastus Priitahtlik pritsundus tänu tema entusiastlikele eestvedajatele Raivo Murumägile ja Alar Akkatusele heal järjel. Käesoleva aasta Vabariigi aastapäeval said need mehed päästeteenistuse aumärgid.

Alar ja Raivo on 15 aastat vedanud Vahastu abikomando tegevust. Oma kauguse tõttu riiklikest päästekomandodest on Vahastu abikomando mehed saabunud mitmeid kordi õnnetuspaika esimestena. Tänu kõrgele motivatsioonile ennast pidevalt harida ja oma päästevarustust pidevalt arendada, on nende vabatahtlikul tööl olnud esmaklassilised tulemused, päästetud on mitmeid elumaju ning turvatunne taastatud paljudele peredele. Vahastu abikomandot iseloomustab perfektne Tetra raadioside kasutusoskus, põhjalik luuretegevus ja ratsionaalsed otsused sündmuskohal.

Samuti tegelevad Alar ja Raivo siiani aktiivselt tuletõrjespordiga, võttes osa kõikidest maakonna tuletõrjespordiüritustest.

Alar on ulatanud oma abikäe ka Lääne-Eesti Päästekeskuse planeerimisbüroole, tutvustades Riigimetsa Majandamise Keskuse metsamassiive ja kaardirakendusi.

Niimoodi kirjutas nende kohta Päästeameti Personali- ja asjaajamise büroo peaspetsialist Katrin Aunre.

Ajalooliselt tähtsatest paikadest Vahastus puudust ei tule. 16. novembril 2008. Aastal avas Vahastu rahvas Suurekivi küla metsas mälestuskivi neljale omakandi mehele, kes metsavendadena hukkusid 1946. aastal.

Kivi paigaldati kunagise punkrikoha lähedusse. Kohalikud inimesed teavad, et päris punker kaeti pinnasega pärast seda, kui mehed otsa olid saanud. Mälestuskivi juurde viiva raja ääres on näha veel üks punkrikoht – see olevat rajatud nn pettepunkriks.

Avamisele kogunes väga palju rahvast, oli nii kohalikke inimesi kui kaitseliitlasi ja Kaiu valla ametinaisi-mehi. Samuti olid kohale tulnud metsavendade omaksed. Teiste seas oli üks Jaan Kruuki tütreist, Helju Uluots, kes on Ülo Uluotsa (taasiseseisvunud Eesti kaitseminister Tiit Vähi valitsuses 1992) abikaasa.

Vahastus elavad huvitavad ning töökad inimesed, igaühel on mingi hobi või harrastus. Aastaid tagasi tegutses Vahastus Metsamooride taidlusrühm, eestvedajaks Marika Jurtom. Koos käidi esinemas ja tunti rõõmu ühistest ettevõtmistest.

Veel viisteist aastat tagasi tegutses Vahastus Lasteaed-algkool, kuhu kõik lapsed ei tahtnud ära mahtudagi. Üheksakümnendate aastate teises pooles oli Vahastus kolm poodi, postipunkt, raamatukogu, metskond. Tegutses rahvamaja, kus oli nii nais- kui segarahvatansturühmad ning aeroobikaring. Veidi varem tegutses ka nais- ja segaansambel ning koos käis käsitööring ja lastering. Suurimaks hobiks on Vahastu naiste seas kaltsuvaipade kudumine, mis sai alguse samuti veidi üle 10 aasta tagasi Hille Steinpilmi eestvedamisel. Suuremal või vähemal määral tegeletakse sellega praegugi, nagu on näha ka meie käsitöönäitusel.

1999.aastal sai me küla terves eestis kuulsaks tänu kolmele karupojale. Need olid Saueaugu kandis emakaru poolt hüljatud pojad, kes Venemaale metsakooli viidi, et nad õpiksid looduses hakkama saama, siis tagasi toodi ja samasse kanti lahti lasti. Karude liikumisraadius on päris suur ja nii nad marjakorjamise ajal meie külla sattusidki. Legend räägib, et läinud üks külamees joomase peaga õhtul rattaga kodupoole ja lasknud laulujorinat: „Ma ei karda hunti, annan talle mööda lonti“…ja ühtäkki olnud tee peal kolm karuhakatist. Muidugi jäänud jalgratas ja poekott kus see ja teine ning mees vaadanud, kuidas eluga koju pääseb. Millises olukorras tema püksid pärast olid, sellest ajalugu targu vaikib. Teadaolevalt on see esmakohtumine nende karudega. Hiljem oli neid kohtumisi küllaga, algul marjametsades, hiljem aga juba koduõuedes, kus nad üsna jultunult käisid õunu ja marju söömas ega peljanud ka treppidelt kartulikoori või koeratoitu pihta panna. Koeri nad ei kartnud. Sellest kõigest kirjutasid kõik üleriigilised ajalehed ja samuti Järva Teataja. Kohal käis ka televisioon ja mitmed loodusuurijad. Artikleid neist karudest võib senini internetist leida. Külarahvas küll kartis, et mida need karud veel täiskasvanuna võivad korda saata, kuid peale järgmist talve olid nad õnneks inimpelglikemaks muutunud ja enam elumajade ligi ei tikkunud.

Uue sajandi esimene kümnendik ei ole meie külade jaoks väga rõõmustav olnud. 2003. aastal suleti Vahastu lasteaed-algkool ja üks külakauplustest. Seetõttu kolis Vahastust ära mitu noort peret. 2008 aastal suleti Vahastu metskond ja postipunkt. Taas jäid töötuks mitmed inimesed. Küla seltsikeskuseks on kujunenud raamatukogu, mis oma igakuiste üritustega palju rahvast kokku toob. Ürituste ja nende külaliste arvult on meie valla kõige väiksem raamatukogu kõige tublim, teised ei saa ligilähedalegi.Samuti on me rahvas koostööaldis ja talgutele tullakse alati rõõmuga. 1.mai Teeme Ära talgutel oli me küla taas kõige tegijam. Suur rõõm on, et külarahvas soovib oma küla ja valla arengus sõna sekka öelda . Seda näitasid sügisesed Kohalike Omavalitsuste valimistulemused, kus valla üheksaliikmelisse volikogusse pääses kolm inimest meie küladest. Arvestades, et siin elab alla 10% valla valimisealistest kodanikest, on selline tulemus fantastiline.

Sellised on siis lood Vahastu mail ja loodame, et edasi läheb aina paremaks. Nagu öeldakse, kuni su küla veel elab, elad sina ka.

Advertisements

6 kommentaari to “Ajaloo ülevaade, mis külapäevadel ette kanti.”

  1. Raul Aarma Says:

    Nii Murumägi und Akkatus,

    “avaldan sigavat nerdimust” teie bloogis avaldatud posharnii istooria kohta.

    1. Mis tähendab materjale pole säilinud?? Riigiarhiivi veebilehele ais.ra.ee Vahastu tuletõrje märksõnana sisse lüüa annab terve trobikonna viiteid arhivaalidele.
    2. Mis tähendab tegevust pole olnud? Eeldatavasi korraldati ajavahemikus 1934 – 1939 trobikond tuluõhtuid ühes käraka müügiga. Kas salgame oma ajaloo?
    Ohhh, noomimist oleks pool õhtut. Tegelikult aga peame teoks tegema oma ammuse ühise plaani külastada pealinna arhiive ja aitan vastavad kladed välja võtta.
    Vahastu tuletõrjel on SUURSUGUNE ajalugu ja tänapäev.

    P.S. Ma ei teadnudki, et keskuse personalil olid samad mõtted, mis osakonnal.
    Hiromandid, mis muud:)

  2. Marge Robam Says:

    ojeh, kirjutasin siia pika ennastõigustava kommentaari ja lendu see läks 😛
    võtan kriitika omaks ja mitte ainult pritsunduse koha pealt. kuna meil irmaga jäi suht vähe aega selle koostamiseks, ei jäänudki muud üle, kui leppida netis leiduvaga.
    pool kivi aga viskaksin oma kapsaaiast kohalike elupikendajate poole tagasi, sest sel ajalooettekande koostamise ajal kirjutasin herr murumäele ja palusin teemakohast abi. maitea, ehk jäi seegi kiri kuhugi ekslema, igal juhul vastust minuni ei jõudnud 🙂
    teisalt, veel ühe kutse olen nimetet herrale saatnud, nimelt selle, et ta sellesinase blogiga liituks ja siis siia pritusmeetse tegemisi kah kirja paneks, samas siis aitaks ka ajaloo täpsemalt kirja panna. ma sellele ikka väga loodaks vastust saada 🙂

  3. Irma Says:

    Loomulikult, kui on aega asju põhjalikumalt ja hoolikamalt uurida, siis tuleks peale pritsunduse tegevuse veel teistegi asutuste ja nende tegutsemiste kohta nii mõndagi põnevat välja…..Ajaloo ettekandeks oli oma teatud aeg ettenähtud, poleks saanudki ühest asjast väga pikalt rääkida.Tore, et teame nüüd, kust võib saada täiendavat materjali ja püüame edaspidiseid eksimusi vältida….
    Loodan, et meie ajalooline ülevaade Vahastust ei olnud just kõige viletsam….igaüks võib ju eksida…

  4. Raul Aarma Says:

    Raivo on ajalugu osaliselt juba ka uurinud. Mina ei teadnud näiteks, et Vahastu mail oli kolhoosi esimees 50ndail isiklikult vastutav lehmade kunstseemendamise eest:)

  5. Marge Robam Says:

    rõõm kuulda (lugeda) 😀

  6. Valdo Praust Says:

    Vahastu mõisa kahe 19. sajandi puidust elumaja – tollases saksakeelses keelepruugis Herberge – ehitusaastateks on vastavalt 1846 ja 1875. Mulle sattusid mõni nädal pooljuhuslikult Ajalooarhiivis ette tulekindlustusmaterjalid, mis paljudel juhtudel sisaldavad ka hoonete ehitusaegu, öelduna omaniku (mõisniku) poolt. Ühes kaustas, mida ma uurisin hoopis teistel eesmärkidel, olid ka Vahastu mõisasüdame ja mõisa kõikide hoonete tulekindlustusmaterjalid – EAA.3761.1.361, poliis 1495 8. septembrist 1894.a. Sealt pärinevadki siis need kaks aastaarvu.

    Veel veidi enam kui pool sajandit alles olnud juntsakas puithoone (mille foto on ka mõisa juures oleval plakatil) peaks seega olema valminud 1846 – ajastule 19. sajandi keskpaiga ligikonnale viitavad selle hoone akende kujud ja eelkõige aknaid kaunistanud lamedad klassistsitlikel eeskujudel kolmnurk-ehisfrontoonid, mis olid Eestis just siis masslevinud. 1875 oleks selle hoone jaoks liialt hiline daatum.

    Tollal nimeati “Herberge”-deks küll tihti mõisateenijate maju, aga seda siis, kui mõisas oli ka korralik esinduslik peahoone ehk elumaja (Wohnhaus). Kuna nimetet poliisis “Wohnhaus”-i mainitud pole, siis ma eeldan, et Vahastul nimetati 1894 kõiki eluhooneid (sh tagasihoidlikku peahoonet) “Herberge”-ks. Vähemalt nii olen ma poliisis toodud andmete põhjal oletanud (loodan, et ma ei eksi).

    Samas ürikus on tegelikult üles loetletud kõik Vahastu mõisa tollased (st 1894.a. seisuga eksisteerinud) hooned koos kasutatud ehitusmaterjali, mõõtmete, seisukorra jm parameetritega. Seda materjali ma aga (esialgu) põhjalikult läbi ei töötanud, sest see võtaks minult vähemalt terve päeva ning vajaks mh. põhjalikku võrdlust ajalooliste kaartidega ning 1920ndate aastate riigistamise materjalidega (mis on aga hoopis Riigiarhiivis Tallinnas). Mitme teise Eesti mõisa korral olen selliseid võrdlusi ja identifitseerimist vahel teinud.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: